Eellugu:
Ühel ilusal juulikuu õhtul Londonis juues hotelli rõdul õlut, rääkis Triinu välja saladuse, et tema isal seisab mingi vana buss põllu peal. Mõte, et hankida vana auto ning see üles putitada, oli juba varem, nii et Triinu jutt algatas sündmuste ahela, mille kulminatsiooniks oli bussi ostmine.
Nii kui Eestisse tagasi jõudsime, läksime bussi vaatama. Oligi seal keset põldu üks üksik hallikas-valge Mercedese buss. Natuke heinast läbi kasvanud ja roostes, aga vastastikune armastus tekkis esimesest silmapilgust. Pikalt kaubelda ei tulnud, omanik oli peagi nõus bussi meile sümboolse hinnaga müüma.
Nüüd tuli leida sõbrad, kes on bussi kordategemisest huvitatud ning tahaksid kampa lüüa. Peale piltide näitamist loobus enamus kampa löömast, nõusse jäid Kusti ja Andreas. Konsultandiks oli nõus hakkama Männa.
Algas operatsioon "Bertha kojutoomine" - buss sai nimeks Bertha nagu korralikule saksa neiule kohane. Kuu ajaga suutsime lahendada probleemid:
- puudus garaaž, kus Bertha majutada
- puudus haagis, millega Berthat transportida (Bertha ei suutnud omal jalul liikuda :))
- puudus teadmine ARK-i nõudmistest
- ei teadnud, kuidas leida üles Bertha omanik, Bertha hooldaja ei olnud ametlikuks omanikuks
- puudus igasugune teadmine autode ehitusest
Garaaži saime Kehrasse, aitäh, Kusti.
Haagise leidsime tänu Kusti sõpradele Marekile ja Rainerile
ARK-i nõuetest saime teada kohapeal.
Omanikuga lahenesid segadused ka sujuvalt - hooldaja leidis üles telefoninumbri ning omanik oli nõus bussist loobuma.