Sattusime vahepeal kontakti ka KMKP (Kehra Metsikute Kasside Punt) esndaja hr.MustKassiga. Peale kontakteerumist lugesime kokku ka kahjud - pool pakki kodujuustu ja 2 tk barankat - nii, et läks isegi suht hästi!

Bertha kortsude silumine käib karmi käega ja sädemete lennates....

Vastavalt meie strateegilisele plaanile - mugavusvarustuse oleme hetkel viinud miinimumini (vt. kaasasolevat joonist) Hetkel ainult kindad roolil ootamas :-)

Konsultant Männa tehtud töö kvaliteeti kontrollimas. Pildi kehv kvaliteet tuleneb sellest, et eemalt pildistaja rollis oleva lihtmehaaniku käsi värises suures kriitika hirmus..

Põhimõtteliselt on meie Bertha samahea kui F1 masinad - lisaõhuvõtuavad igal pool. Natuke vähendab Bertha omade asjalikust see, et need pole inseneride loodud (jälgige pildi vasakut ülemist nurka..)

Kindlasti on meie sadadel fännidel tekkinud küsimus - milline Bertha oma noorusajal välja nägi ehk millisesse vormi me ta peale Kehra sanatooriumis viibimist loodame saada.. Kahjuks hääletati (jällegi!) maha ka Kennu idee - et noh spoilaring, supakas ja toonklaas ikka :-S

Samal ajal kui Kusti/Eve Bertha näoga mässasid - kehastus Ken ümber elektrikuks. Loendus näitas, et olemas olid - 3 töötavat lülitit, 2 töötavat pirni, 4 pistikupesa, kuhu midagi sisse ei mahtunud ja palju lahtisi otsi. Pärast 2 tundi pusimist Keni poolt saavutati tulemus - otsad kokku teibitud, 2 töötavat lülitit (1 hoidsin kokku) ja 4 teatud tingimustel töötavat pirni. Teatud tingimus seisnes selles, et 1 pirni puhul jäi mulle arusaamatuks tema suhe lülitiga - see käi siiamaani manuaal lülitiga (rahvasuus tuntud ka kui keerapirnsisse/keerapirnvälja ).

..Kusti tööhoos..Eriti jälgige alusriietuse valikut (trenditeadliku inimesena ei sobinud ühevärviline riie kohe kuidagi, et out mis out )..

...suhteliselt hambutuks muutus ka Bertha naeratus..

Järgneval päeval kujunes põhitööks Bertha näolapike - peamiseks meigikujundaks sai Kusti. Eemaldatud said Bertha kelmikad silmad..

..väike rasvaimu Berthale..

..paranenud on ventilatsioon..

Esimese päeva saak: Vähenenud juhiiste,

..meie imekaunis arhivaar tööhoos..hetkel käsil sildistamine..

..midagi siin ei klapi..

..mõttepaus..

..kuid tüüpilise meessoo esindajana teeb LOOMULIKULT kõike valesti ja saab kohapeal loengu + näitliku õppetunni :-)

Mõningad näited töövõtetest: Ken püüab iseseisvalt midagi võtta tööriistakohvrist..

Bertha kelmikalt ukse vahelt piilumas, ilmselgelt ei aima Ta, et kavatseme ta alasti kiskuda. Ja veel enne talve, jube jube..

ja alata võiski TÖÖ. Vastavalt konsultant Männa juhendile - lammutamine! Kusti tõi oma mustadest varudest isegi umbe uhke tööriistakomplekti välja, mingi must miljon erinevat jublakat või umbes niipalju. Selle avasime kohe algatuseks valest otsast - ja nii saigi Eve endale tööriistakohvrioperaatori ameti :-) Üldse läks Evel valmistel kehvasti, ta sai kaela hulga tööülesandeid (kokk, autojuht, arhivaar...), seevastu Kusti/Ken jäid lihtmehaanikuteks....

Nüüd oli vaja ära jaotada ülesanded, läbirääkimiste laua tagant tõusti järgnevate tulemustega:
1) Eve - peaarhivaar/kokatädi/kusti koera lõbustaja/tööriistakohvri vanemoperaator/kaine juht (siiani ka konkurentsitult kõige tublin meeskonna liige)
2)Ken - orgunnija/mehaanik
3)Kusti - mehaanik/varustaja (omab tutvusi igasugustes imelikes kohtades..)
4)Antu - väikeinvestor
5)Männa - konsultant (ühtlasi ka ainuke inimene kes autodest vähekeni jagab..)

e) Kuulsusrikas retk jätkus Kehra poole. Kusti nimelt oli sebinud meile väikse garaaziköksi (mis tema sugulaste omanduses). Sõna otsese mõttes väikse, sest uks oli meie mõõdulindi järgi 2m kõrge aga buss oli põllu peal linnu lennult mõõdetud - 2.05 :-S Kuid hakkasime Berthat vapralt ukse poole pusima - lükata jõudsime teda tervelt mitu meetrit (väravast ukseni oli umbes 10m), kuid kui kätte jõudis enne lävepakku algav järdem kallak - oli jokk mis jokk. Maha hääletati ka Keni idee, et kütame jeepiga Berthale otse kümpi (kasko maksab) ja siis põrkaks Bertha vupsti garaazi. Siis jõudsime ideeni - et hakata sikutama koormarihmaga (õigemini selle osaga, mis pingutab rihma - Kiur oli igaks juhuks meile rihma kaasa andnud). Teise otsa saime kinnitada kanalit katva prusside peale - millele panime veel lisaks seisma 2 meest, kes püüdsid ennast võimalikult raskeks teha :-) Sellise tehnikaga saime Berthat sikutada tervelt 20cm korraga, siis tuli rihma uuesti sättida. Matemaatika tehke ise, sikutada oli ikka omajagu. Kõik läks nagu lepase mersuga - kuni jõudsime punkti, kus Bertha pealagi läks vastu uksepiita. Kuulasime viisakalt ära perepoeg Rolandi kinnituse "no nõu vei et see asi siia mahub" ja lasime susinaga kummid tühjaks. Nii saime edasi veel 20cm ja ...sama jama. Kuid kui ronisime kõik Bertha ääre peale, et probleemi kaeda - siis Bertha langetas ennast kombekalt. Siis meenusid meile amordid! Ladusime Berthale sülle kõik mis kätte juhtus ja asi hakkas lubama. Aga kui me ennem jaksasime jeeli jeeli teda liigutada - arvake mis juhtub bussiga siis kui kummid tühjaks lasta ja raskusi peale laduda - Õige! - Veel raskem on sikutada! Seda tõestas ka fakt, et suutsime väga tugevana paistnud koormarihma katki teha - kuid õnneks saime sikutamist jätkata. Ja peale paari tundi möllamist - oli Bertha oma uues kodus :-) Paari pisiasja - nagu see, et Bertha oli kanali suhtes täiesti valesti ja sisse pääseb sinna hetkel ainult juhi uksest - jätsime me tähelepanuta. Rahulolevana asusime Põltsama poole teele (haagist ära viima) ja hakkasime vaikset pikka ja väsitavat päeva lõpetama..

d) ..ja tuld Saue ARKi poole. Ekipaaz - Marek roolis, Kusti kaardilugejaks ja Ken nokkis tagaistmel nina. Vahepeatusel Põltsamaal ei olnud Mareki ema käest pääsu - kõht tuli topelt täis süüa (võitluses vabariigi bürokraatiaveskitega kulus see hädast ära). Jõudsime tund enne sulgemist (julgustuseks oli kaasas Kusti isa väide, et alla 2 tunni me seal küll hakkama ei saa :) . Teepeal sai ka kokku lepitud omanik Villuga (kes oli suhteliselt üllatunud, et sellinne iludus veel temaga seotud on) - kuid lubas ennast kohale vedada. Kohapeal võitlesime endale välja koha garaazis, sellise piduliku sündmuse puhul tuli lausa 3 tusast ametniku Berthat takseerima - ja meil paluti paar minutit hiljem uttu tõmmata. Meile sattunud tippspetsialistid ei suutnud nimelt kerenumbrit leida Bertha kehakumerustelt ja nad keeldusid teda meiega ametlikult sidumast :-S Se lõi Kenil põlved nõrgaks - ja Ken kobis büroosse paberitest abi otsima. Tõelist eesti pauerit näitasid sel raskel hetkel Marek ja Kusti - kes leidsid kerenumbri ca 3 minutiga (tõeliselt tõstab esile neid see, et neil puudus nii sinine ARKi kirjadega jope, taskulamp kui ka tähtis näoilme). See tõi ka Keni tagasi mängu - kes käsikäes omanik Villuga jätkas võitlust büroo 2el korusel. Seal tekkitas segadust vanades dokumentides esinev värvus "mitmevärviline" (büroo proua väitel ennenägematu). Ka lükati tagasi meie ettepanek kirjutada värvuseks "rooste" (kui hetkel domineeriv värvitoon kerel..). Lõpuks sekkus juba tuttav tähtsa näoilmega sinine jope ja värvuseks pandi "hall" :-(

c) Õnneks oli hooldaja Kiur kummid täis pumbanud ja traktoriga veidi Berthat liigutanud - muidu oleks meil ilmselt jõuludeni läinud. Kiire juhatuse koosolek - jagunesime järgnevalt - Ken Bertha rooli, Marek puksiiri osa täitnud Volvo rooli ja Kusti varumeeste pingile. 23 sek hiljem oli meie ainuke kaasasolnud köis katki. Kiirelt sõlmisime otsad ja lähenesime Berthale eest ( ennem proovisime ahtri poolt ). Hoopis teine lugu - 23 sek hiljem oli lisaks katkisele köiele ka rool lukus ja korralik muldvall Bertha ees. Kiirelt püüdis asja lahendada Kusti, kes süüdistas Keni käigu sisse jätmises - Ken andis vastu aadressi kuhu Kusti kiirelt minna võib. Järgnenud välkkoosolekul valiti vabatahtlik luureskaut (Ken), kes saadeti hooldaja Kiuri juurde võtme järele. Edasi läks igavalt - Kiur tõi korralikud koormarihmad ja võtme - ja Bertha oli 10min käru peal..

Operatsioon "Bertha kojutoomine" - lühiülevaade
a)Start oli läupäeva hommikul kell 6.00 ! (Tehke järele). Teamiks oli Ken, Kusti ja Marek.
b)Põltsamaalt saime sappa käru ja Tartu lähistele tuld!

Eellugu:
Ühel ilusal juulikuu õhtul Londonis juues hotelli rõdul õlut, rääkis Triinu välja saladuse, et tema isal seisab mingi vana buss põllu peal. Mõte, et hankida vana auto ning see üles putitada, oli juba varem, nii et Triinu jutt algatas sündmuste ahela, mille kulminatsiooniks oli bussi ostmine.
Nii kui Eestisse tagasi jõudsime, läksime bussi vaatama. Oligi seal keset põldu üks üksik hallikas-valge Mercedese buss. Natuke heinast läbi kasvanud ja roostes, aga vastastikune armastus tekkis esimesest silmapilgust. Pikalt kaubelda ei tulnud, omanik oli peagi nõus bussi meile sümboolse hinnaga müüma.
Nüüd tuli leida sõbrad, kes on bussi kordategemisest huvitatud ning tahaksid kampa lüüa. Peale piltide näitamist loobus enamus kampa löömast, nõusse jäid Kusti ja Andreas. Konsultandiks oli nõus hakkama Männa.
Algas operatsioon "Bertha kojutoomine" - buss sai nimeks Bertha nagu korralikule saksa neiule kohane. Kuu ajaga suutsime lahendada probleemid:
- puudus garaaž, kus Bertha majutada
- puudus haagis, millega Berthat transportida (Bertha ei suutnud omal jalul liikuda :))
- puudus teadmine ARK-i nõudmistest
- ei teadnud, kuidas leida üles Bertha omanik, Bertha hooldaja ei olnud ametlikuks omanikuks
- puudus igasugune teadmine autode ehitusest
Garaaži saime Kehrasse, aitäh, Kusti.
Haagise leidsime tänu Kusti sõpradele Marekile ja Rainerile
ARK-i nõuetest saime teada kohapeal.
Omanikuga lahenesid segadused ka sujuvalt - hooldaja leidis üles telefoninumbri ning omanik oli nõus bussist loobuma.